Jevgeni Griškovets
16 jaanuar 2019 kell 19:00
2 t

Jevgeni Griškovets

EESSÕNA



Viimased 10 aastat, alates 2008. aastast, teen ning lavastan ühe monoetenduse üle kolme aasta. See on alati väga eriliselt pikk ning pingeline töö. Kuid käesoleval aastal lõpetasin lõpuks ometi oma romaani „Meeleheidete teater või meeleheitel teater“. Selle raamatu kallal olen töötanud juba kolm aastat ning see on kõrvale surunud kõik muud ideed ja mõtted. Ma isegi mõtlesin selle peale, et käesoleval aastal mitte uut näidendit välja tuua.

Aga nagu tihti juhtub… äkitselt tuli veider ja ootamatu lahendus… Sündis lavaline eessõna sellele romaanile, mida praegu kirjutan. Mõistsin, et tahan ja kindlasti ka teen sellele raamatule lavalise eessõna. Eessõna selles mõttes, et nagu ennetav jutt. Ja mitte kirjapandud jutt, vaid ette kantud sõna.

Romaani pealkirjaks on „Meeleheidete teater või meeleheitel teater“. See mahukas raamat on kirja pandud eluloolise jutustusena, kuid romaani peategelaseks ei ole mitte inimene ja mitte niivõrd inimene, kuivõrd kutsumus, mis inimese liikuma paneb ning juhib inimest temale arusaamatu eesmärgi poole.

See, mille ma lava jaoks välja olen mõelnud, et ole loominguline õhtu. See pole jutustus sellest, et kui lõbus ja kui keeruline oli vahel romaani kirjutada.

Sellest saab etendus pealkirjaga „Eessõna“. Selles etenduses püüan rääkida kirjanduse ning kirjandliku kuju tekkimise kõige salajasemast protsessist, mis tuleneb faktilisest eluloost ja igapäevastest juhtumistest. See etendus on paljus pühendatud imelisele, seejuures aga väga ärevale, sageli aga ja kohutavale meenutamise protsessile. Tahan laval rääkida ja näidata seda, mis toimub inimesega, kes sukeldub minevikku… Millisena ta oma mälestustesse läheb ja millisena ta sealt naaseb.
Aga veel tahan teha laval seda, millest kunagi oma lavalist tegevust alustasin; ja seda, mida ma peaaegu 30 aastat olen laval teinud.

Jevgeni Griškovets

LIITU UUDISKIRJAGA