Muusikaline komöödiateater - Naeratuste maa
15 detsember 2017 kell 19:00
Nordea Kontserdimaja

Muusikaline komöödiateater - Naeratuste maa

Korraldaja — Antrakt OÜ (ART-Fortius MTÜ partner)

NAERATUSTE MAA

Ferenc Lehári operett kahes vaatuses

Libreto: Ludwig Herzer ja Fritz Löhner-Beda (Viktor Lèoni 'Kollane kampsun' operetilibreto järgi)

Redaktsioon – István Kállai ja Miklós Gábor Kerényi (Ungari)
Venekeelne tekst – Alex Frandetti
Lavastaja — Miklós Gábor Kerényi (Ungari)
Muusikaline juht ja dirigent – Aleksei Nefedov
Lavakujundus – Ágnes Gyarmathi (Ungari)
Kostüümikunstnik – Kata Hovárth (Ungari)
Koreograaf – Jenö Löcsei (Ungari)
Valguskunstnik – Peter Somfai (Ungari)
Koormeister – Jevgeni Takmakov
Lavastaja assistendid – András Tucker (Ungari) ja Sofia Krõlova
Koreograafi assistent – Erika Szabo (Ungari)

Esietendus toimus 29. aprillil 2016. aastal

Sankt-Peterburgi Muusikalise komöödia teater esitleb esimest korda operetti 'Naeratuste maa', mis on meil kuulus peategelase Sou-Chongi tuntud aaria järgi.
Süžee aluseks on hiina printsi ja noore viini aristokraadi armastus. 'Naeratuste maa' nägi ilmavalgust 10. oktoobril 1929. aastal Berliini teatris 'Metropol'. Operetti kirjutades võttis Lehár aluseks oma varasema opereti 'Kollane kampsun', millel paraku publikuedu polnud. Üksikud stseenid ja eksootiline muusika koloriit leidsid tee ka 'Naeratuste maasse',  kuid Lehár kirjutas juurde ka palju uut muusikat, seal hulgas ka kuulsa Sou-Chongi aaria, mis on kirjutatud spetsiaalselt Richard Tauberile. Sellel aarial pole maailmas populaarsuselt vastast. Pole võimalik leida tenorit, kes poleks seda oma kontsertprogrammidesse lülitanud.

Muusikalise komöödia teater pakub etenduse ungari versiooni, millel oli meeletu edu Budapesti opereti- ja muusikaliteatris. Lavastajaks on Peterburi muusikateatri ammune partner Miklós Gábor Kerényi, kes on Peterburi teatris lavastanud nii mõnedki muusikalised hitid.

Etenduse lavastaja on Miklós Gábor Kerényi. Lõik tema jutuajamisest muusikateadlase Vladimir Dudiniga:
'Naeratuste maa' on väga aktuaalne operett. Selles on juttu erinevatest kultuuridest pärit inimeste üksteisemõistmisest, sellest, et armastus on väga tugev vahend rahvaste vahel sideme säilitamiseks. Selles räägitakse palju ühiskonna moderniseerimisest ja demokratiseerimisest, naiste võrdõiguslikkusest, mida paberil leiab kõikjalt, elus aga sugugi mitte igalt poolt. Etenduses on teravalt tõstatatud ka sallivuse ja välismaalaste vihkamise probleem migrantide foonil. 'Naeratuste maa' muusikaline vorm on ülesehitatud peaaegu nagu ooperil. Minu meelest eksib vägagi see, kes tuleb etendust vaatama vaid selleks, et meelt lahutada, puhata ning magusasti silma kinni lasta – sellest ei tule küll midagi välja. Dirigent Aleksei Nefedov juhatab orkestrit nii, et kõik üles ärkavad.

Esimest korda teatri ajaloos võtab lavastusest osa ungari tenor Zsolt Vadász  (Budapesti opereti- ja muusikalitetri solist). Ja ta valmistas spetsiaalselt selle lavastuse jaoks ette Sou-Chongi aaria vene keeles.

Ajakirjandus etendusest:
Lavakujundus kujutab endast lehvikute ja kõikvõimalike hüpostaaside kuningriiki. Tänu neile aksessuaaridele on etendus õrn, õhuline ning ilus – täpselt sama õrn, õhuline ja ilus nagu Lehári muusikagi.
Helide palett on samuti värvikas, mahlane ja tugev. Muusikalise komöödia teatri artistid on muusikaliselt, vokaalselt, plastiliselt ja mänguliselt kõrgel tasemel, nagu alati. Ühtegi nooti ei valetata. Armastuse duetid on kirglikud, lüürilised ning ideaalselt puhtalt esitatud. Tantsunumbrite mängulisus, usutavad sisenemised saali, orkestri kõrgema klassi töö – see kõik on siin olemas.

Kostüümid on rikkalikud, kangad ja lõiked on maitsekas kooslus euroopalikust hiilgusest ja hiina traditsioonidest ning seda efekti tugevdab ka parukate, maskide ja keeruka grimmi kasutamine. Koreograafia annab püüdlikult edasi iga riigi eripära, venekeelse versiooni adaptsioon aga lubab endale väikest jantigi: näiteks tants hiinlannadele moodsate euroopa riiete proovimise auks kujutab endast puhast kabareed ja üle pakkumist; hiina eunuhhi kohtumisel oma käskijaga, see tähendab, et kõrgeaususe juuresolekul, laulab euhuhh igale nõukogude vaatajale tuntud Potsataja laulu…  Tegevuse nn 'hiina osa' on vaatamata eelpool mainutud sisu tõsidusele, keerukatele psühholoogilistele intriigidele ja sugugi mitte õnnelikule, ebaoperetilikule lõpule võrrelduna 'viini osaga' siiski ka vägagi naljakas – see on elav ja kirglik farss, keevad 'aafrika kired'.
M. Kingissepp, Lehvikuid on ka erinevaid// Infoskop nr 6, 2016

Lehári haruldasema teosega jätkas Sankt-Peterburi muusikalise komöödia teater koostööd Budapesti operetiteatriga: ungari meeskond on siin teinud juba nii mõnegi lavastuse. Lavastaja Mikklós Gábor Kerényi ja kunstnike Ágnes Gyarmathi ja Kata Hovárthi käekiri on suursugune, värvikas, ere, täpselt nagu maal, mis idamaise tüki jaoks tundub täiesti harmoonilisena. Hiina dekoratsiooni ja lehvikute külluslikkus ei raskenda vastuvõtmist, vaid rõhutab koloriiti. See on omamoodi nn grand stiil operetis, mis ehk 'Nahkhiires' või 'Tsirkuseprintsessis' oleks tundunud liialdavana, kuid Lehári faktuurse ja peaaegu ooperliku hilisema perioodi muusika jaoks on see täpselt sobiv. Seejuures põimib lavastaja sellese grand-operetti väga oskuslikult ka komöödiale omaseid elemente – kaskaade, divertismente, teravmeelsusi. Kõike on tehtud oskuslikult ning mõõdutundega.
A. Matusevitš, Ka operetis nutetakse //Kultura, 3. august 2016.a.

LIITU UUDISKIRJAGA