ONEGIN
16 oktoober 2015 kell 19:00
Vene Teater 2 t 40 m

ONEGIN

Teater „Krasnõi fakel" (Novosibirsk)
Festivali Kuldne Mask Eestis raames

16. ja 17. oktoober Vene Teater 19.00
Teater „Krasnõi fakel" (Novosibirsk)          
ONEGIN

Aleksandr Puškini motiividel
 

Lavastaja: Timofei Kuljabin
Kunstnik: Oleg Golovko
Koreograaf: Artur Oštšepkov
Valguskunstnik: Deniss Solntsev
Muusikaline kujundus: Vladimir Bõtškovski

Näitlejad: Pavel Poljakov, Sergei Bogomolov, Vitali Gudkov, Darja Jemeljanova, Valeria Krutšinina, Georgi Bolonev, Konstantin Kolesnik, Jelena Ždanova, Irina Krivinos, Linda Ahmetzjanova, Danil Ljapustin, Jelena Drinevskaja
Stroofe loeb Igor Belozerov

„Kuldne Mask" 2014 preemiad: „Parim valguskunstniku töö" ja „Draamalavastuste ja nukuteatri žürii eripreemia"; nominatsioonid preemiale: „Parim draamalavastus, suurvorm", „Parim lavastajatöö", „Parim kunstnikutöö", „Parim naisosatäitmine" (Darja Jemeljanova)

Teatri „Krasnõi Fakel" lavastus on teostatud kaasaegsete vahenditega ja see räägib kaasaegsetest inimestest, kordamata Puškini värssromaani lavastamise klassikalisi skeeme. Paljuski on tegemist väga lõbusa ja leidliku looga, kuid lõpuks jätab see ikkagi mulje olmeõudusest, surmahirmust, mis on ainus pääsetee pealetükkiva ja väsitava argipäeva eest. See on lavastus aja kangusest, kui aeg pühib inimesed maamunalt neist jälgegi jätmata, nii et ei jää isegi mälestust. Onegin on kaasaegne küünikust blogija, kes püüab pettumuse taha varjata kontrollimatut hedonismi. Õel, kuid samas naiivne Tatjana, kes saab äpardustest ainult jõudu juurde. Kärkivalt ülevoolav Lenski koos oma banaalse tibi Olgaga. Lavastus on rajatud peaaegu tervikuna plastikale (Puškini read kõlavad transleerituna), musikaalsele stiihiale, näitlejate kohalolekut rõhutavatele etüüdidele, muutes seeläbi lavastuse väärtuslikuks kõigist senistest Puškini käsitlustest eemaldumise tõttu. Selline teistsugune lähenemine võimaldab lavastaja Timofei Kuljabinil kaasata loosse neid stseene ja Puškini detaile, mis tavaliselt värssromaani lavalekandmisel kaduma lähevad. Selles lavastuses pole oluline mitte teksti elluäratamine, vaid teksti mängimine ja Puškini meeleolude oskuslik edasiandmine. Just see on see positsioon, tänu millele on vaatajal suur õnn mitte näha taaskordseid kultuurikoode, vaid lugeda „Oneginit" nii, nagu oleks tegemist esmakordse tutvumisega selle teosega.

Festivali „Kuldne Mask" ekspert Pavel Rudnev


Ma tahtsin tulla välja küllalt radikaalse käsitlusega ja vabastada lavastus igasugustest selle looga kaasaskäivatest iseloomulikest atribuutidest, puudutagu need siis keskkonda või ajastut, tavasid, toimetusi, olmet, vene külaelu ja Peterburi pealinna kõlbelisi väärtusi. Tahtsin paigutada tegelased omamoodi vaakumisse. Selleks vaakumiks sai lavakarp.
Näidata seda nii, nagu see olekski kõigest lugu neljast tegelasest nende tutvumisest alates kuni surmatülini välja, nagu ei oleks nende suhetel mingit muud konteksti. Sellega jätsin ma endale maksimaalset tegevusruumi lavastajana, õppimaks tundma tegelaste iseloomu eripärasid ja käitumuslikke veidrusi. Teha teatraliseeritud illustratsiooni romaani niigi maaliliste piltide juurde ei pakkunud meile juba algusest peale huvi. See kõik on niigi olemas meie assotsiatsioonides ja kujutlustes.

Timofei Kuljabin


Tuntud väljendit „Puškin on meie kõiksus" ei võta noor lavastaja Timofei Kuljabin sugugi aksioomina. Vastupidi, sel sügisel teatri „Krasnõi Fakel" lavale toodud lavastuses „Onegin" otsib ta vaieldes, olles terav ja piinav, tõestust teoreemile nende samade eeldustega.
Timofei Kuljabin tahab „Jevgeni Onegini" süžeest kätte saada igihalja ja samaaegselt teravalt päevakajalise jutustuse karkassi, muutes tegelased (no kasvõi Onegin) peaaegu et arhetüüpideks. See tähendab, kontrollida selle meie kõiksuse vastupidavust, tõestades, et selles maailmas, kus meie teiega viibime, on lugu endiselt aktuaalne.
Tegelikult on see piinavalt keeruline. See on duell. Kuue sammu kauguselt ei tõsta teineteise vastu kätt mitte ainult Onegin ja Lenski. Puškini suur harmoonia võtab vastu meie meeleheitlikult disharmoonilise ja vormitu aja poolt visatud kinda. Poeesia ja proosa duell.

„Peterburgski teatralnõi žurnal"


Timofei Kuljabin muudab süžee kangekaelselt looks unaruseküllusest. Põlvkonnad vahetuvad, kuid olemise talumatust kergusest vabastab neid ainult surm. Kuid Kuljabini filosoofias pole kohta noorukiea skeptilisusele või ükskõiksele sarkasmile. Pigem vaatab ta ajaloolist jõudu teadlasest bioloogi või darvinisti pilguga. See, et inimesed vahetuvad, on kahjuks elu seadus. Miski pole igavene, kõik surevad kord, saades huumuseks uuele elule. Oluline on ainult see, et elu saaks elatud võimalikult kvaliteetselt (ja selles mõttes on Tatjana Larinal, erinevalt Oneginist, edumaa). Loodus on meie emotsioonide ja toimetuste ükskõikne pealtvaataja.
Selline kontseptsioon Puškini romaanist oleks küüniline, kui lavastaja ei tunneks ennast samamoodi nagu tema lavastuse tegelased. Jäänud üksi, lehitseb Onegin tusaselt ajakirja „Snoob", mille kaanepoisiks on Timofei Kuljabin. Sisuliselt, sobitades riimideks saatused, demonstreerib lavastaja meile oma eesmärki: lavastada „Onegin", et lahutada oma meelt ja naerda omaenda kurvameelsuse üle. Kuljabin on pigem Onegini saatusekaaslane. Ta tegeleb oma meeleheitega, muutes selle lavastuse osaks.
Onegini tusameelsusel on väga täpne ja kaasaegne allikas: urbanismi monotoonsus ja rituaalsus. Peaaegu terve esimese vaatuse näitab Kuljabin meile pidevalt korduvaid, ühetaolisi sotsiaalseid rituaale: päevast päeva korduv tants ühetaolise muusika saatel, riietumise tseremoonia, söömaaeg, kohustuslik seks kohustusliku kulminatsiooniga.
Kaunis ja igatsev läbitungiva pilguga noormees, laisk oma liigutustes, kõige ümbritseva suhtes sarkastiline Puškini kangelane on teatris „Krasnõi Fakel" muutunud 2010.-ndate tüübiks – ilma sihipära ja mõtteta, ilma kutsumuse ja vaimsete vajadusteta.

Ajakirja „Teater" blogi


Novosibirski teatri „Onegin" on kibe ja irooniline lugu kaasaegsetest noortest. Timofei Kuljabin ei kommenteeri ega illustreeri Puškini teksti, vaid tegeleb mõtliku ja üksikasjaliku, paradoksaalse ja innustunud „paralleelteose" loomisega. Kunstnik Oleg Golovko loodud hallis saalis, mis sarnaneb filmistuudio või võttepaviljoniga, rullub lahti justkui tuttav lugu – justkui puristide valvsuse hajutamiseks algab lavastus „Jevgeni Onegini" ooperi avamänguga, hämmastades siinjuures nipsaka värskuse, aususe ja tänapäeva terava tunnetamisega, kus selline baasmõiste nagu „armastus" vajab pidevat ümbermõtestamist ja kriitilist reflektsiooni.
Pavel Poljakovi mängitud Oneginis võib ilma raskusteta ära tunda kaasaegse inimese, sotsiaalvõrgustiku tarbija ja piiratud hedonisti. Aga kes võib kinnitada, et see pole see inimene, kellest kirjutas Puškin? Timofei Kuljabini lavastus algab kolmekordse elutsükliga: kähkukas järjekordse neiuga, riietumisprotseduur, söögirituaal, kollektiivne tants. Ainult neiukeste karjed muutuvad lina all aina lühemaks ja võltsimaks, kelnerid aina omamehelikumaks, tants aina tülgastavamaks. Onegin otsib vaheldust, aga ka maal (maha visatakse heinu) pakutakse samu sigarette, töötab sama arvuti ja isegi hiljuti surnud onu kõigilt plaadikogu plaatidelt kostub üks ja sama tüütu tantsutümps. Nii kütkestabki teda, tüsenenut ja laisalt liikuvat, sõprus naiivse, lihtsa naabriga: Lenski justkui lendaks laval, hüpates üle toolide. Ta pigistab pihku teravaotsalise kriidi, kust kargab välja meeletus koguses sõnu, täites hallikad seinad hüplevas käekirjas kaetud valgete pookstavidega. Sama komp on hiljem Onegini pihus, nüüd juba mustaks värvunud, väikese hauakivina hukkunud sõbrale.
Timofei Kuljabin kisub nii romaani kui ka vaatajad kaasahaaravasse mängu, see pole ülemeelikult-kohustuslik, nagu kaasaegsed lavastajatööd kipuvad olema, vaid nõudlik, mõõdukas ja peen. Stseen stseeni järel kasutab ta võttepaviljoni nõkse: valgustusseadmed tuuakse rahulikult lavale, puitsumadanides on alati peidus vajalik rekvisiit, glamuurimimm Olga Larina ilmumist esitatakse reklaamklipi võtetena, rütme aitab efektiivselt monteerida ja reguleerida lavavalgust muutev valguspuldi käepide. Märgime veel, et 29-aastasel lavastajal Novosibirskist, tuntud Moskva pedagoogi Oleg Kudrjašovi õpilasel, on olemas uue lavastajatepõlvkonna kohta haruldane oskus hoomata suuremahulist lavaruumi – vaid väga vähesed neist, keda võib nimetada Vene teatri tulevikulootusteks, on võimelised nii innukalt ja sisukalt (lisaks langemata pattu pugeda väikekodanlastest vaatajatele) töötama suurel laval, nagu seda teeb Timofei Kuljabin. „Oneginit" pole mitte ainult huvitav vaadata, vaid seda on ka huvitav kirjeldada ja meenutada. Ja mis peamine – tänapäeval harvaesinev nähtus – tekib soov korduvalt vaadata.

ajaleht „Kommersant"

LIITU UUDISKIRJAGA