Evgeny Grishkovets
23 detsember 2014 kell 19:00
Nordea Kontserdimaja 2 t

Evgeny Grishkovets

Monoetendus +1
Festivali Jõuluõhtud raames

“Mind ei tunne keegi“. Sellise fraasiga algab näidend ja peagi saab selgeks, et tegemist pole mitte lihtsalt koerustükiga populaarse artisti poolt, keda tunnevad paljud, no ikka väga paljud, sest siin ei käi jutt üldse paljudest. Juttu tehakse kõige lähematest inimestest. Samuti nagu su enda hääl moondub peale seda, kui see on püütud makilindile, toob paratamatute moonutusteni ka iga katse rääkida kellelegi teisele oma hingeseisundist.

“Mind ei tunne keegi“ on kogu lavastuse leitmotiiv. Sõpradel on alati varuks vabandus: „Ma ei saa praegu rääkida“, tulemusetud katsed jõuda vestluse või kohtumiseni lõppevad päästva viinapitsiga televiisori seltsis köögis. Isegi lootustandev kohtamine kooliaegse suure armastusega muutub kokkusaamiseks ühe „täiskasvanud naisega“. „Tore on, et nii läks,“ rahustab ennast saali naeruturtsatuse saatel Grishkovets.

Kunstnik Larissa Lomakina on loonud lavale oaasi korterist laua ja põrandalambiga, avatud kardina tagant paistab aken, milles näidatakse videot tänaval sõitvate autodega — räägib ju Grishkovets alati linnainimese vaatevinklist. Oaasist väljumine muutub pikapeale reaalsusest väljumiseks: paremale, kosmosesse, Marsile, läbi nööri otsa riputatud lampide tähistaeva; vasakule, paradiisi, kus otse sinu jalge alt kasvavad välja rohi ja lilled; otse, polaaralade jääliustikule ja taevast hakkab lund sadama.

Tundub, et loos „+1“ on Grishkovets ära kasutanud kogu võtete arsenali, mis tagas talle nii fanaatilistesse äärmustesse kalduva publikuarmastuse kui ka festivalide ja kriitikute tunnustuse – 2 „Kuldset Maski“. Kuid näib, et aastate jooksul muutub nende maskide kandmine Grishkovetsile aina koormavamaks.

„Tahaks, et kõik armastaksid mind, ei pea väga kõvasti armastama, aga peaasi, et kõik armastavad,“ tunnistab näidendi „+1“ tegelane. See on monoetenduse peamine idee, tundub, et ka Grishkovetsi praeguse loomingu peamine idee.

LIITU UUDISKIRJAGA